Sageli küsitakse minult, kas minu raamatute tegelased on päriselt olemas.
Vastus on: jah ja ei.
Näiteks raamatu „Aurav puder“ peategelased Mats ja Tõnn on päris inimeste nimed. Siinkohal pean oma kunagiste naabrite ees vabandama – „laenasin“ nende poegade nimed oma raamatusse. Need olid lihtsalt nii vägevad nimed!
Aga nime taga olev inimene ei ole kunagi ainult üks inimene, sest tegelased sünnivad kiht-kihi haaval. Matsi ja Tõnni loos pärineb üks kiht minu lapsepõlvest.
Mu vanaema Valli ja tema õde Ilme vaidlesid mingi eseme paigutuse üle. Olin siis veel laps ega mäleta enam, mis ese see oli. Mäletan ainult vaidlust.
„Paneme siia.“
„Ei, sinna.“
„Paremale.“
„Ei, vasakule.“
Ja siis juhtus midagi naljakat. Ühel hetkel otsustas vanaema õde Ilme kristlikult järele anda. Aga nüüd tahtis ka vanaema olla kristlik ja järeleandlik, nii hakkasid nad vaidlema hoopis selle üle, kumb saab rohkem järele anda.
Juba lapsena sain aru, et selles olukorras on midagi koomilist ning sellest mälupildist kasvas aastaid hiljem välja üks stseen raamatus.
Teine kiht tuli minu enda lapsepõlve sõprusest. Mu parim sõbranna oli minust pikem, tugevam ja enesekindlam. Kui aus olla, siis kõik inimesed on minust pikemad. Tema oli see, kes tavaliselt otsustas, aga aeg-ajalt tuli minus välja tõeline jonn. Mitte sellepärast, et mul oleks parem mõte olnud, lihtsalt sellepärast, et ma ei tahtnud, et alati jääks peale tema tahtmine.
Ütlesime teineteisele inetusi ja läksime solvunult kumbki oma koju, et järgmisel päeval kohtuda jälle, nagu poleks midagi juhtunud.
Just niimoodi sünnivadki minu tegelased.
Ühe inimese nimi.
Teise inimese iseloom.
Kolmanda inimese öeldud lause.
Ja lõpuks lisab fantaasia sinna veel midagi, mida päriselus pole kunagi juhtunud.
Nii ei ole tegelasi päriselt olemas ja samal ajal on nad täiesti päris.
